neljapäev, 17. november 2016

Miks müüakse riigi varasid?

Üks huvitav põhjus, miks uue koalitsioonileppega soovitakse müüa riigiettevõtete aktsiaid, võib seisneda selles, et uuel valitsusel on kiiresti küllaltki palju raha vaja.

Nimelt kui tegemist oleks klassikalises mõttes investeerimisega (raha paigutamine kuskile, kust see hiljem tulu toob), siis võiks riik välja anda võlakirju. Praegu on riiklike võlakirjade intressid väga madalatel tasemetel. Näiteks Saksamaa maksab 30 aastase võlakirja eest alla ühe protsendi aastas. Seega oleks võimalik näiteks 30 aastase investeeringu rahastamiseks anda välja võlakiri, maksta kokkulepitut (hetkel väga madalat) intressi kuni tähtaja lõpuni ning 30. aasta pärast tagastada põhiosa investorile.

Kust see raha peaks tulema, et isegi seda madalat võlakirjade intressi maksta? No näiteks võiks selleks kasutada aktsiatest laekuvaid dividende (kui riik neid praegu maha ei plaaniks müüa).

Kust tuleb see raha, et võlakirja põhiosa tagasi maksta? Probleem seisnebki selles, et 30 aasta pärast seda raha enam ei oleks, sest seda ei kasutataks praegu investeerimiseks, vaid hoopis dotatsioonideks (erakondade populaarsuse tõstmiseks) ja kõrvale kantimiseks (JOKK skeemide kaudu).

Seega, kui ei suudeta laenu võtta ja selle rahaga vastutustundlikult ümber käia, siis ei suudeta ka aktsiate müügist saadud rahaga midagi head teha. Lisaks saab riik tulevikus vähem tulu, sest saab müüdud osa võrra vähem dividende.

Kokkuvõttes on kolm varianti:

A - Antakse välja võlakirjad. Raha peab tagasi maksma, seega on vastutus suur ja kulutamine/kõrvale kantimine raskem. Raha otstarbekat kasutamist jälgitakse avalikult, sest see tuleb tagastada. Intresside tasumiseks saab kasutada aktsiatest laekuvaid dividende. Põhiosa tagastamiseks saab hiljem kasutada maksurahasid, anda välja uued võlakirjad või äärmisel juhul siis näiteks 30 aasta pärast aktsiad maha müüa.

B - Müüakse maha aktsiad (tulutoov vara). Müügist laekunud raha saab eelarve ridade vahele ära peita ja suunata sinna kuhu vaja. Raskem aja möödudes teada saada, mis selle rahaga tehti ehk kas investeering oli mõttekas. Puudub vajadus hiljem tagasi maksta ja kellelegi aru anda, kui investeering kukub läbi ja raha raisatakse lihtsalt ära igapäevasteks kulutusteks. Kui riigil on hiljem uuesti raha vaja, siis enam neid ettevõtete aktsiaid teist korda müüa ei saa.

C - Praegune olukord jätkub. Riik saab dividenditulu edasi. Tulud ei vähene, seega pole hiljem vaja otsida uusi tuluallikaid (jälle makse tõsta?). Riik ei saa raha selleks, et investeerida .... elamumajandusesse, infrastruktuuri ja kaitsesse.

Esmapilgul eelistaksin variante A ja C, kuid enne ootaks huviga investeeringute detailsemat kirjeldust.

Igal juhul võib öelda, et peenhäälestuse aeg on läbi. Nüüd alles hakkab häälestamine pihta!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar